Meie inimesed

Me usume siiralt, et lasteaia sisu loovad inimesed!

Mailiis Andresson
Direktori kt.
Lasteaias käimisest mäletan siiani asju läbi väikese Mailiisi silmade. Seda kui kõrged olid suurte laste kiiged õues ja kuidas hea tuju võis tulla lihtsalt sellest, et pärast magusat lõunaund õue mängima sai minna. Eriti meeldis mulle lasteaias süüa, kuid paraku ei suutnud ma kunagi selgusele jõuda palju ma ära jaksan süüa. Tihti juhtus nii, et taldrikule nõutud suured portsud jäid alles. Ühel päeval, kui lasteaias pakuti torti, siis soovisin mina muidugi endale suurt ja kreemist lõiku. Jättes mind rahulikult oma noosi nautima, läksid kõik teised juba mängima. Kui hiljem kasvataja minu juurde tuli, siis märkas ta, et vaid väike tükike koogist oli söödud ning järele jäänud osa oli sattunud joogiklaasi. Kuna klaas hakkas täis saama, siis surusin oma pisikese rusikaga sinna pandud torti allapoole ja sedasi mahtus peale veel paar peotäit kreemi.

Portsude suuruse valik on tänaseks paika saanud, kuid muidu olen ikka seesama Mailiis, kellele meeldib lasteaias mängimas käia.

Liis Viin
Kuukalli õpetaja/lasteaia haridustehnoloog
Mina mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas ma 4-5 aastasena käisin peenarde ja põldude pealt musti sipelgaid otsimas (punased sipelgad olid minu arvates pahad ja mustad head), sest seal olid nende käigud ja rajad. Tihti smuugeldasin toast neile suhkrut ja saia, et neid toita ning vedasin paar puulehte ja väikeseid leherootsusid, millele nad mulda vedasid ning elamist ehitasid. Ja nii käisin suvel iga päev neile materjali ja toitu viimas.

Lastega töötan just sellepärast, et minu igas päevas oleks killuke lihtsust ja uskumatuid arusaamu maailmast, mida täiskasvanunagi tahaksin endiselt omada.

Reti Voltein
Kuukalli õpetaja
Mina väiksena lasteaias ei käinudki. Minu lapsepõlv möödus kodutalus, Võrumaal. Lapsepõlves olin väga suur loomasõber ja looduslaps. Ise ma seda seika ei mäleta, kuna olin alles kahe ja poole aastane. Ühel päeval avastasid ema ja isa, et Retit pole mitte kusagil õues toimetamas. Otsimise käigus jäi vanemate silm kaugel olevale autosõiduteele, kust paistis üks punane mütsike ja koer jalutamas. Nimelt olin seekord oma koera Mõmmiga ette võtnud üle kilomeetrilise jalutuskäigu üle suure heinamaa asfaltteele, aga mind see ei heidutanud ega hirmutanud põrmugi. Ema jutustab ikka, kuidas väiksena olin oma koeraga igal pool koos- seal kus oli kõrge heina sees koera saba lehvimas, seal mängisin ka mina.

Töötamine lastega pakub palju rõõmu ja lusti! Lasteaias ei ole kunagi igavaid päevi, lapsed muudavad iga päeva põnevaks ja eriliseks.


Margit Alu

Kuukalli õpetaja assistent
Mina ja minust aasta noorem vend olime vanaema juures. Meile anti mängimiseks traktori siserehv. Saime seal peal hüpata ja seda niisama veeretada. Aga suures mänguhoos tuli ventiil otsast ära ja meie mänguasi vajus vilinaga tühjaks. Muidugi tekkis meil vennaga paanika, et lõhkusime selle ära. Suure hirmuga otsustasime selle ära peita, et mitte vanaema ja onu käest riielda saada. Järgmistel päevadel oli vanaema vaadanud, et miks see koer koguaeg väljas konutab ja üldse kuuti magama ei lähe. Isegi vihmaste ilmadega istub kuudi ees ja peitu ei poe. Vanaema otsustas asja uurima minna, et mis sellel koeral viga on. Algul kuuti sisse piiludes ehmatas teda suur ja tume asi aga hiljem selgus, et see oli katki läinud traktori siserehv, mille meie vennaga olime sinna ära peitnud.

Lastega meeldib mulle töötada sellepärast, et lapsed tuletavad meelde lapseksolemist, puhast siirust ja lõputud rõõmu.


Terje Tenso

Päiksekalli õpetaja
Väikese tüdrukuna olin veendunud, et luuaga saabki lennata. Volbriööl luuaga mitmeid tiire ümber maja joostes ja erinevaid võlusõnu lausudes oli pettumus üpris suur, kui õhku ma ei tõusnudki. Sellegi poolest arvasin edasi, et luuaga saab lennata, tuleb vaid leida õige luud ja harjutada võlusõnade lausumist.

Mulle meeldib lastega töötamise juures see, et kuigi sa annad neile väga palju oma energiat, saad sa selle mingil hetkel alati topelt tagasi. Töö paberitega minule midagi seesugust ei pakuks. Laste jaoks ei ole olemas ainult seitset maailmaimet vaid on seitse miljonit. Neid imesid koos nendega avastada on ülimalt tore ja ainult puhas rõõm. Mulle meeldib, et lapsed aitavad meil hoida silmad lahti.

Maarja-Liisa Plado
Päiksekalli õpetaja

Olin lapsena väga pirtsakas tirts. Enne õueminekut võttis mu riietumine tublisti aega. Emal oli tükk tegemist, et meelitada mind end riidesse panema. Küll olid sukkpüksid valet värvi või sootuks kortsus, küll hakkasid sokid hammustama ning müts ei sobinud jalatsitega kokku. Tihti juhtus ka nii, et riides ja õue minekuks valmis olles tuli pissihäda peale ja kogu protsess hakkas jälle otsast peale. Lõpuks õue jõudnuna oli seal aga nii tore, et tuppa tagasi minna kohe kuidagi ei tahtnud.

Valisin just selle eriala laste siiruse ja elurõõmu pärast. Lastega tegelemine ja nende naervate silmade ja nägude nägemine teeb alati tuju heaks. Lapsed on vahetute emotsioonidega, nende teod ja ütlemised ei ole kunagi pahatahtlikud, pigem kentsakad ja toredad. Täiskasvanutel on lastelt palju õppida: emotsioone ei tuleks vaos hoida, vaid väljendada neid kogu südamest.

Liisa Paal
Päiksekalli õpetaja assistent
Eredaim mälestus minu lapsepõlvest on ilmselt see kui olin umbes 3 aastat siin ilmas elanud ning ühel õhtul just siis kui olin magusasse unne suikunud äratas mind mu kallis vanaisa üles. Läki-läki sisse oli ta suutnud meelitada ühe vahva siilipoisi. Silmist uni pühitud imestasin tükk aega, kuidas taadu küll ta mütsi sisse oli saanud ning nüüd minu voodi kohal oli? Mul lubati valida üks pliiats ning sellega hellalt ta okkaid silitada. Mäletan täpselt, et valisin roosa pliiatsi ning minu pai peale tegi siil vaid paar liigutust ninaga ning turtsatas mõned korrad armsasti. Täiskasvanunagi meenutasime koos taaduga seda vahvat õhtut, mis tegi iga kord hingele sooja pai.

Lastega töötamise juures on kõige imelisem hetk see, kui laps kingib sulle oma usalduse teades, et ükskõik milline mure tema väikest hinge ka ei piinaks, olen mina alati seal teda aitamas, lohutamas ja mis kõige tähtsam- ära kuulamas. Armastan laste siirust, nende naerusuid ning võimet kaotada kõik minu muud mured ning seigelda nendega koos ühes vahvas uudishimude maailmas.


Maarika Ilves
Tähekalli õpetaja
Olin lasteaias abiõpetaja suur abiline. Tahtsin kogu aeg aidata kõigis töödes. Kui õpetaja pani mõne mänguasja valele kohale, siis mina käisin ja tõstsin selle tagasi õigesse kohta. Ei saanud enne edasi tegutseda, kui lelu polnud õiges kohas.

Kuna minu ema töötas lasteaias, siis alates 6. elukuust läksin ka ise sõime. Kasvasin seal üles. Ka pärast kooli olin kogu aeg lasteaias ema juures. Pärast kooli lõpetamist oli see üsna loomulik minu jaoks, et tahtsin saada lasteaia õpetajaks. Kuna oma lapsed on juba suured ja tahan tegeleda väikeste lastega, siis lasteaias töötamine ja nendega tegelemine on õige koht.

Aive Hainas
Tähekalli õpetaja assistent

Minu lapsepõlv möödus Võrumaal. Olin täielik maalaps, sest enamus lapsepõlve veetsin vanaema juures, kus tegin õega onne ja mängisin kodu. Ei olnud kohta, kus meie polnud oma pesa sisse seadnud, oli meil onn puukuuris, suveköögis, küünis, saunas, puu otsas. Kuigi olin maalaps ja kasvasin üles loomade keskel, siis oli mul suur kartus kanade ja kukkede ees, seda seetõttu, et kord ajas üks kukk mind taga ja lausa ründas. Peale seda siis iga kord kui mõni kana või kukk mulle lähenes, varjusin ma nuttes isa selja taha. Hirm kanade ja kukkede ees on kahjuks säilinud. Ja kui vaja, siis võisin olla ka jonnakas, kui pidin olema toas, siis ronisin lihtsalt aknast välja.  Mäletan, kui lubasin kord jääda kindlasti vanaema juurde ööd, aga kuna mul tuli suur koduigatsus peale, siis jonnisin nii kaua, kuni vanemad mulle öösel järgi tulid.

Töötan lasteaias kuna lastega koos olles saan end tunda taas nagu laps, kuulda nende siiraid ütlemisi ja näha nende rõõmsaid nägusid, see teeb ka vihmase päeva ilusaks ja rõõmsaks.

Kaisa Kiriland
Tähekalli õpetaja assistent   
Mu ema meenutab siiani, kuidas lapsena olin ma nagu väike täiskasvanu. Kui keegi magas, siis arvestasin alati sellega ja mängisin üksi vaikselt, kuni kõik olid ärganud. Juba varases eas olin piisavalt iseseisev, et olla mõnikord üksi õhtuti ja lasteaia viimasel aastal lubati mul ka ise koju minna. Aitasin kodutöödes ja pidasin ennast tegelikult tõeliseks perenaiseks. Endale on mul hästi meelde jäänud, et emal oli meeletult palju küünelakke, iga üks neist omamoodi pudelis ja erinevat värvi. Kuna lasteaias mulle väga meeldis, siis kujutasin ette, et kõik need pudelikesed on lapsed minu rühmast ning etendasin kapi peal stseene, võttes pidevalt erinevate laste ja õpetajate rolle.

Ma olen tihti mõelnud, miks ma kõige rohkem tahan lasteaias töötada, kuid iga kord loetlen lõpuks üles terve rea põhjuseid. Lapsed on kõige siiramad olevused, kelle aus arvamus läheb mulle alati korda. Suurim privileeg on omada selle väikese tegelase usaldust ning tunda seda piiritut rõõmu lihtsatest asjadest.

Helen Reilson
Pilvekalli ja Tuulekalli  õpetaja
Varases lapsepõlves olin ma väga tragi ja abivalmis neiuke. Mulle meeldis väga oma vanemaid lihtsamates majapidamistöödes aidata ning see abivalmidus kandus edasi ka lasteaeda. Kui esimest päeva lasteaeda läksin, olid kasvatajad mu käitumisest väga üllatunud. Kuna olin nii kasvu kui käitumise poolest omaealistest ees, siis kippusin endast väiksemate eest hoolitsema, neid aitama ja õpetama. Sain vaid nädalake kõige nooremate rühmas käia, kui tehti otsus, et ma olen nende pisikeste kõrval liiga tragi ja asjalik ning mind tõsteti järgmisesse rühma ning sinna sobisin ma paljuparemini. Arvan, et see varajases lapsepõlves kogetud nooremate laste eest hoolitsemine on mõjutanud ka minu praeguseid valikuid.

Kuni täiskasvanuikka jõudmiseni on mulle alati meeldinud lastega tegeleda – nendega mängida, neid abistada ja õpetada. Mulle meeldib laste siiras rõõm ja ausus ning tunnen alati nende üle suurt uhkust, kui mõni neist on tänu minule midagi uut õppinud. Pärast nädalavahetust on nii mõnus jälle lasteaeda tööle minna, kui tead, et sind ootab ees terve rühmatäis särasilmseid ja naerusuised poisse-tüdrukuid, kes hea õnne korral mulle kallistusi jagavad.

Armastan oma tööd just selle tõttu, et lastega koos olles on võimalik viibida igasugustes võlumaailmades ning muutuda vastavalt olukorrale kas võluriks, kunstnikuks, teadlaseks või hoopis maadeavastajaks. Lasteaias tunnen, et olen õiges kohas.

Kätlin Kolk
Pilvekalli õpetaja assistent
Olin kuue-aastasena külas oma vanemal õel ja jäin mingiks ajaks üksi. Küsisin eelnevalt õe käest, nähes kausitäit lehmakomme- kas ma võin ka kommi võtta. Õde vastu, et ikka võin, aga et ma kõiki ära ei sööks- talle võiks ka ikka ühe kommi jätta. No ma siis jätsingi- selle ühe. Teisel korral õel külas olles enam kommi ei olnud, aga oli suhkrutoos- õunakujuline. Hmm, küll maitses hästi. Koju tulles kui õde nägi tühja suhkrutoosi, vaatas mulle pahaselt otsa ja küsis: ” Kui mitu kilo peab ostma suhkrut, et ka kohvi sisse jätkuks ?” Ja maiasmokk olen ma siiani, ainult suhkrut ma toosist enam ei söö :)

Kinkides lapsele oma naeratuse, võidan tema südame. Olles võitnud südame, kingib laps mulle oma naeratuse. Mulle meeldib naerda ja naeratada. Ja nii tore on vaadata, kui ka väikestel inimestel silmad säravad ja suu on naerul. Avastada maailma koos lastega, see teeb rõõmsaks :)

Veronika Mitting
Pilvekalli õpetaja assistent
Kui olin pisike, juhtus minuga õnnetus, pärast mida soovitati mõnda aega lasteaeda mitte
minna. Nii olingi vanaemaga kodus ja hakkasin korralikult lasteaias käima alles 4-aastaselt.
Sel ajal leidsin ka oma esimese sõbranna, kellega oleme jaganud rõõme ning muresid
nüüdseks juba üle 30 aasta. Lasteaias panime näiteks pisikesed autod jalgade alla ja mängisime, et uisutame, sest rulluiske ju tol ajal ei olnud, vähemalt Eesti lastel. Just seesama sõbranna oli ka suurim kaasaelaja minu töökohavahetusel koolist lasteaeda, sest käib ka ise jätkuvalt lasteaias, aga saab selle eest nüüd palka! 

Mäletan, et istusin kunagi bussiistmel, selg vastu seljatuge ja unistasin ajast, mil mu jalad oleksid nii pikad, et ulatuksid maha. Nüüd on nad juba ammu nii pikad, aga hing kibeles hoopis tagasi lasteaeda. Miks? Sest väikestes lastes on piiritul hulgal headust, hellust ja fantaasiat ning tänu neile saan ma ka ise pisut enam selline olla.

Carmen Antonova
Tuulekalli õpetaja
Lasteaias ei ole ma käinud, oma lapsepõlve veetsin ma õega koos olles. Lapsepõlvest mäletan, et oskasin enda arvates väga palju võõrkeeli:). Mulle meeldis neid keeli õpetada ka oma õele. See nägi välja nii, et mõtlesin mingi suvalise sõna ja riigi ise välja ja laususin need õele. Tema muidugi soovis õppida, kuid enam ei kõlanud see nii nagu esimest korda lausudes. Ja üsna varsti oli selge mu keeleoskus:).

Lastega tegelema sattusin tänu sõbrannale, kes kutsus mind asendusõpetajaks. Sealt alates olen tahtnud tegeleda lastega. Mulle meeldib mu töös see, et päevades ei ole rutiini. Iga päev erineb eilsest ja homme pole see, mis oli täna. Lapsed on siirad.

Sirly-Eneken Praun
muusikaõpetaja
Mäletan, et ükskord said meil sõbrannaga sukkpüksid pisut mustaks põlve pealt ja siis me otsustasime plekid eemaldada. Ikka selleks, et emme õhtul tähele ei paneks. Paraku märkasid meie emmed ikka, sest plekieemaldusvahendina kasutasime kääre. Siis meenub mulle, kuidas ühel uneajal oli mul kaasas üks väike sametine mängujänes. Jänesel oli selja pealt karv pisut lahti ja nii ma siis “puhastasin” teda terve uneaja. Õhtul kui ema järgi tuli, olin nii õnnelik ja uhke olnud: “et näe emme, kui puhas jänku”. Sametkihi olin täielikult pealt eemaldanud, ainult emme ei suutnud kuidagi mu rõõmu jagada.

Lastega töötamine pakub igasse päeva palju rõõmu ja võimalust tunda end ka ise taas lapsena. Nagu on kirjutanud Francis Thompson inglise luuletaja: “Laps olla see tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema”.

Kaidi Hallik
psühholoog
Enda lasteaia ajast on mul kõige magusamad mälestused seotud muusikatundidega. Peale trianglimängu ja kastanjettidega klabistamise sai nendes tundides mõnikord harva ka tantsida. Repertuaar oli küll minu mäletamist mööda veidi piiratud ja peale „Kaks sammu sissepoole” muud ei meenugi, kuid see ei olnud üldse tähtis – tants oli tants ja tantsida mulle meeldis väga J. Kuna psühholoogina ma tean, et inimese huvid ja anded avalduvad sageli juba väga varases eas, siis ei imesta ma ka selle üle, et naudin tantsimist ka nüüd, aastakümneid hiljem.

Ka minu töö laste ja nende vanematega on suunatud varasele märkamisele. Oma lapse arengus nii tugevusi kui ka arenguvõimalusi märgata saab eeskätt lapsevanem, kuid ka mina psühholoogina saan vanemale oma tähelepanekutega abiks olla. Oma igapäevatöös laste ja emade-isadega naudin võimalust aidata lapsevanemal sisse viia väikseid positiivseid muutusi, mis võivad omada suurt mõju kogu pere emotsionaalsele heaolule.


Õie Rosme
perenaine









Svetlana 

majahaldjas

Carol Tarre
direktor (lapsehoolduspuhkusel)
Minu lapsepõlve iseloomustab lause, et süda hell ja silmad märjad ning mingil juhul ei tohtinud püksipõlved ega käed mustaks saada. Kui olin 5-aastane, siis minu vanemad ostsid kööki uued kardinad. Nähes neid akna ees, hakkasin suure häälega nutma ja korrutasin, et „Nii ilusad kardinad, nii ilusad kardinad“! Ema ja isa see väga ei üllatanudki, sest emotsioone ning pisaraid jagus kenasti igasse päeva.

Lapsed on mulle õpetanud, et päeva heategu võib olla ka see, kui aitad ühe pisikese lepatriinu liinibussist tagasi loodusesse, pisiasjades meie ümber on ilu ja armastus. Nii on ka minu suurimaks innustuseks laste naer ja kallistused.

Signe Suurväli
tegevjuht
Vanasti ei olnud lasteaiad sugugi nii turvalised paigad kui tänapäeval. Kui mina käisin veel lasteaias, oli minu vend juba koolipoiss ja sai peale tunde rattaga ringi sõita. Ühel päeval tekkis tal mõte, et mis see õdegi seal lasteaias nii kaua peab olema. Olime parajasti teiste lastega õues mängimas, kui nägin oma venda aia taga. Aia sees oli just parasjagu nii suur auk, et mina mahtusin sealt ilusti läbi ja vend päästiski mind vabadusse. Muidugi tuli sellest pärast suur pahandus nii lasteaias kui kodus. Aga tore mälestus jäi alles.Lastega töö on kõige tänuväärsem töö, mida võib ette kujutada.

Lasteaed annab lapsele esimese kogemuse kollektiivis tegutsemisest ja kui see kogemus on positiivne, luuakse alus tugeva isiksuse kujunemiseks.