Meie inimesed

Me usume siiralt, et lasteaia sisu loovad inimesed!


Mailiis Andresson

Direktori kt.
Lasteaias käimisest mäletan siiani asju läbi väikese Mailiisi silmade. Seda kui kõrged olid suurte laste kiiged õues ja kuidas hea tuju võis tulla lihtsalt sellest, et pärast magusat lõunaund õue mängima sai minna. Eriti meeldis mulle lasteaias süüa, kuid paraku ei suutnud ma kunagi selgusele jõuda palju ma ära jaksan süüa. Tihti juhtus nii, et taldrikule nõutud suured portsud jäid alles. Ühel päeval, kui lasteaias pakuti torti, siis soovisin mina muidugi endale suurt ja kreemist lõiku. Jättes mind rahulikult oma noosi nautima, läksid kõik teised juba mängima. Kui hiljem kasvataja minu juurde tuli, siis märkas ta, et vaid väike tükike koogist oli söödud ning järele jäänud osa oli sattunud joogiklaasi. Kuna klaas hakkas täis saama, siis surusin oma pisikese rusikaga sinna pandud torti allapoole ja sedasi mahtus peale veel paar peotäit kreemi.

Portsude suuruse valik on tänaseks paika saanud, kuid muidu olen ikka seesama Mailiis, kellele meeldib lasteaias mängimas käia.

Margit Alu
Kuukalli õpetaja
Mina ja minust aasta noorem vend olime vanaema juures. Meile anti mängimiseks traktori siserehv. Saime seal peal hüpata ja seda niisama veeretada. Aga suures mänguhoos tuli ventiil otsast ära ja meie mänguasi vajus vilinaga tühjaks. Muidugi tekkis meil vennaga paanika, et lõhkusime selle ära. Suure hirmuga otsustasime selle ära peita, et mitte vanaema ja onu käest riielda saada. Järgmistel päevadel oli vanaema vaadanud, et miks see
koer koguaeg väljas konutab ja üldse kuuti magama ei lähe. Isegi vihmaste ilmadega istub kuudi ees ja peitu ei poe. Vanaema otsustas asja uurima minna, et mis sellel koeral viga on. Algul kuuti sisse piiludes ehmatas teda suur ja tume asi aga hiljem selgus, et see oli katki läinud traktori siserehv, mille meie vennaga olime sinna ära peitnud.

Lastega meeldib mulle töötada sellepärast, et lapsed tuletavad meelde lapseksolemist, puhast siirust ja lõputud rõõmu.

Mari-Liis Toobal
Kuukalli õpetaja
Kui mõelda lapsepõlve peale, siis tegelikult ega minuga just lihtne polnud. Olin väliselt pisikest kasvu, suurte silmade ja imeliste lokkis juustega plika, mistõttu ekslikult arvati, et olen ju väike ja rahulik. Välise kesta all peitus aga  tegelikult  tõeliselt isepäine Röövlitütar Ronja, kes ei püsinud pudeliski paigal. Sellega meenubki seik, kuidas ühel eriti igaval lasteaiapäeval otsustasin õues olles end kiviaia vahelt läbi kaevata ja lihtsalt koju jalutada. Rõõm osutus aga üsna üürikeseks, sest koju jõudes ootas ukselävel ema, kes ei olnud kohe üldse rõõmus minu kojutuleku üle :)

Anna-Liisa Kasak
Kuukalli õpetaja assistent

Olin kuskil pea kolmene. Meil olid lehmad ja mullikad, keda viidi karjamaale igal hommikul. Ema läks lehmadega ja mina jäin järele vaatama, et kaugemale näha ronisin mööda redelit poolelioleva lauda lae peale. Aga aeg venis ja ema ei tulnud nii kiiresti tagasi ja oodates oli päikesepaiste käes tukkuma jäänud. Ema jõudis koju ja hakkas mind igalt poolt otsima. Jooksis staadionile, kaupluse juurde, naabritädi juurde, rehaga otsis juba tiigi läbi aga ema ei osanud enam kusagilt otsida. Nii istus ta karjaköögi lävepakule ja hakkas  nutma. Samas kuulis ema ka kaugemalt lapse nuttu. Ema ronis mööda redelit üles ja nutuhääl valjenes. Seal olin mina, kes ei julgenud mööda redelit alla tulla. Siis võttis emme mind sülle ja rõõmustasime mõlemad :)


Kui olin  väike ja ei käinud veel koolis siis tihtipeale pandi mind lapsi hoidma ja nendega tekkis mul kiiresti kontakt. Usun, et just lastega on mul suurem side, mis väga palju rõõmu pakub. Teen seda tööd, kuna igapäev on täis laste nalju ja nende vaheldusrikkust. Päevad koos lastega annab võimaluse muutud ka ise tagasi lapseks.


 
Reti Voltein
Kuukalli õpetaja (lapsehoolduspuhkusel)
Mina väiksena lasteaias ei käinudki. Minu lapsepõlv möödus kodutalus, Võrumaal. Lapsepõlves olin väga suur loomasõber ja looduslaps. Ise ma seda seika ei mäleta, kuna olin alles kahe ja poole aastane. Ühel päeval avastasid ema ja isa, et Retit pole mitte kusagil õues toimetamas. Otsimise käigus jäi vanemate silm kaugel olevale autosõiduteele, kust paistis üks punane mütsike ja koer jalutamas. Nimelt olin seekord oma koera Mõmmiga ette võtnud üle kilomeetrilise jalutuskäigu üle suure heinamaa asfaltteele, aga mind see ei heidutanud ega hirmutanud põrmugi. Ema jutustab ikka, kuidas väiksena olin oma koeraga igal pool koos- seal kus oli kõrge heina sees koera saba lehvimas, seal mängisin ka mina.

Töötamine lastega pakub palju rõõmu ja lusti! Lasteaias ei ole kunagi igavaid päevi, lapsed muudavad iga päeva põnevaks ja eriliseks.

Terje Tenso
Päiksekalli õpetaja
Väikese tüdrukuna olin veendunud, et luuaga saabki lennata. Volbriööl luuaga mitmeid tiire ümber maja joostes ja erinevaid võlusõnu lausudes oli pettumus üpris suur, kui õhku ma ei tõusnudki. Sellegi poolest arvasin edasi, et luuaga saab lennata, tuleb vaid leida õige luud ja harjutada võlusõnade lausumist.

Mulle meeldib lastega töötamise juures see, et kuigi sa annad neile väga palju oma energiat, saad sa selle mingil hetkel alati topelt tagasi. Töö paberitega minule midagi seesugust ei pakuks. Laste jaoks ei ole olemas ainult seitset maailmaimet vaid on seitse miljonit. Neid imesid koos nendega avastada on ülimalt tore ja ainult puhas rõõm. Mulle meeldib, et lapsed aitavad meil hoida silmad lahti.

Maarja-Liisa Plado
Päiksekalli õpetaja
Olin lapsena väga pirtsakas tirts. Enne õueminekut võttis mu riietumine tublisti aega. Emal oli tükk tegemist, et meelitada mind end riidesse panema. Küll olid sukkpüksid valet värvi või sootuks kortsus, küll hakkasid sokid hammustama ning müts ei sobinud jalatsitega kokku. Tihti juhtus ka nii, et riides ja õue minekuks valmis olles tuli pissihäda peale ja kogu protsess hakkas jälle otsast peale. Lõpuks õue jõudnuna oli seal aga nii tore, et tuppa tagasi minna kohe kuidagi ei tahtnud.

Valisin just selle eriala laste siiruse ja elurõõmu pärast. Lastega tegelemine ja nende naervate silmade ja nägude nägemine teeb alati tuju heaks. Lapsed on vahetute emotsioonidega, nende teod ja ütlemised ei ole kunagi pahatahtlikud, pigem kentsakad ja toredad. Täiskasvanutel on lastelt palju õppida: emotsioone ei tuleks vaos hoida, vaid väljendada neid kogu südamest.

Stella Välk                                                                     
Päiksekalli õpetaja assistent

Hoolimata sellest, et olin linnalaps oli mu lapsepõlv kõike muud. Igapäevaselt sai ronitud puude otsa või pori sees mängitud. Juba varajastel hommikutundidel, olin õhinal õue minema. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks jõudnud koju mustade põlvede või poriste kätega. Sai ehitatud onne ja päris iseseisvalt meisterdatud kiik. Juba noorena meeldis mulle lapsi hoida ja nende eest hoolitseda. Olen õppinud lapsehoidjaks ja täiendanud ennast eelkoolipedagoogikaga. Lastega meeldib mulle töötada, sest lapsed on nii siirad ja alati rõõmsad ning nende vahvad ütlemised toovad alati naeru suule. Lastega töötades meeldib mulle endalegi kukerpallitada, tantsida ja mängida. Lastega töötamine on puhas rõõm.



Maarika Ilves
Tähekalli õpetaja
Olin lasteaias abiõpetaja suur abiline. Tahtsin kogu aeg aidata kõigis töödes. Kui õpetaja pani mõne mänguasja valele kohale, siis mina käisin ja tõstsin selle tagasi õigesse kohta. Ei saanud enne edasi tegutseda, kui lelu polnud õiges kohas.

Kuna minu ema töötas lasteaias, siis alates 6. elukuust läksin ka ise sõime. Kasvasin seal üles. Ka pärast kooli olin kogu aeg lasteaias ema juures. Pärast kooli lõpetamist oli see üsna loomulik minu jaoks, et tahtsin saada lasteaia õpetajaks. Kuna oma lapsed on juba suured ja tahan tegeleda väikeste lastega, siis lasteaias töötamine ja nendega tegelemine on õige koht.

Aive Hainas
Tähekalli õpetaja assistent

Minu lapsepõlv möödus Võrumaal. Olin täielik maalaps, sest enamus lapsepõlve veetsin vanaema juures, kus tegin õega onne ja mängisin kodu. Ei olnud kohta, kus meie polnud oma pesa sisse seadnud, oli meil onn puukuuris, suveköögis, küünis, saunas, puu otsas. Kuigi olin maalaps ja kasvasin üles loomade keskel, siis oli mul suur kartus kanade ja kukkede ees, seda seetõttu, et kord ajas üks kukk mind taga ja lausa ründas. Peale seda siis iga kord kui mõni kana või kukk mulle lähenes, varjusin ma nuttes isa selja taha. Hirm kanade ja kukkede ees on kahjuks säilinud. Ja kui vaja, siis võisin olla ka jonnakas, kui pidin olema toas, siis ronisin lihtsalt aknast välja.  Mäletan, kui lubasin kord jääda kindlasti vanaema juurde ööd, aga kuna mul tuli suur koduigatsus peale, siis jonnisin nii kaua, kuni vanemad mulle öösel järgi tulid.

Töötan lasteaias kuna lastega koos olles saan end tunda taas nagu laps, kuulda nende siiraid ütlemisi ja näha nende rõõmsaid nägusid, see teeb ka vihmase päeva ilusaks ja rõõmsaks.

Mirja  Pedaja
Tähekalli õpetaja assistent

Olen väiksest peale olnud väga energiline ja särav. Ilmselt ka see tõttu jäin ka tihti kõigile meelde. Lasteaias meeldis üle kõige mulle juuksurit mängida, kuna minu ema on juuksur ja puutusin sellega igapäevasest kokku. Ühel õhtupoolikul olin ma nii usin juuksur, et keerutasin oma parima sõbranna juuksed harja külge kinni. Pika proovimise peale ei saanudki me harja juustest enam kätte, mille tõttu minu parim sõbranna tohutult nutma hakkas ja kahjuks nii mõnedki sentimeetrid juustest kaotas. Õnneks suhtleme siiani ning naerame selle peale.

 Mulle meeldib tohutult lastega tegeleda. Nad on siirad ja südamlikud, nende tohutu energia motiveerib mind iga päevaselt. Õhtul tuleb lausa naer peale, kui meenutan kogu päeva uuesti. Iga päevaselt on näha, et juba väiksest peale on igal lapsel oma isiksus, mida soovin neid hoida ja edasi arendada.


Helen Reilson 
Pilvekalli ja Tuulekalli  õpetaja
Varases lapsepõlves olin ma väga tragi ja abivalmis neiuke. Mulle meeldis väga oma vanemaid lihtsamates majapidamistöödes aidata ning see abivalmidus kandus edasi ka lasteaeda. Kui esimest päeva lasteaeda läksin, olid kasvatajad mu käitumisest väga üllatunud. Kuna olin nii kasvu kui käitumise poolest omaealistest ees, siis kippusin endast väiksemate eest hoolitsema, neid aitama ja õpetama. Sain vaid nädalake kõige nooremate rühmas käia, kui tehti otsus, et ma olen nende pisikeste kõrval liiga tragi ja asjalik ning mind tõsteti järgmisesse rühma ning sinna sobisin ma paljuparemini. Arvan, et see varajases lapsepõlves kogetud nooremate laste eest hoolitsemine on mõjutanud ka minu praeguseid valikuid.

Kuni täiskasvanuikka jõudmiseni on mulle alati meeldinud lastega tegeleda – nendega mängida, neid abistada ja õpetada. Mulle meeldib laste siiras rõõm ja ausus ning tunnen alati nende üle suurt uhkust, kui mõni neist on tänu minule midagi uut õppinud. Pärast nädalavahetust on nii mõnus jälle lasteaeda tööle minna, kui tead, et sind ootab ees terve rühmatäis särasilmseid ja naerusuised poisse-tüdrukuid, kes hea õnne korral mulle kallistusi jagavad.

Armastan oma tööd just selle tõttu, et lastega koos olles on võimalik viibida igasugustes võlumaailmades ning muutuda vastavalt olukorrale kas võluriks, kunstnikuks, teadlaseks või hoopis maadeavastajaks. Lasteaias tunnen, et olen õiges kohas.


Veronika Mitting
Pilvekalli õpetaja assistent
Kui olin pisike, juhtus minuga õnnetus, pärast mida soovitati mõnda aega lasteaeda mitte minna. Nii olingi vanaemaga kodus ja hakkasin korralikult lasteaias käima alles 4-aastaselt.
Sel ajal leidsin ka oma esimese sõbranna, kellega oleme jaganud rõõme ning muresid
nüüdseks juba üle 30 aasta. Lasteaias panime näiteks pisikesed autod jalgade alla ja mängisime, et uisutame, sest rulluiske ju tol ajal ei olnud, vähemalt Eesti lastel. Just seesama sõbranna oli ka suurim kaasaelaja minu töökohavahetusel koolist lasteaeda, sest käib ka ise jätkuvalt lastea
ias, aga saab selle eest nüüd palka! 
Mäletan, et istusin kunagi bussiistmel, selg vastu seljatuge ja unistasin ajast, mil mu jalad oleksid nii pikad, et ulatuksid maha.
Nüüd on nad juba ammu nii pikad, aga hing kibeles hoopis tagasi lasteaeda. Miks? Sest väikestes lastes on piiritul hulgal headust, hellust ja fantaasiat ning tänu neile saan ma ka ise pisut enam selline olla.

Alis Karro
Pilvekalli õpetaja assistent

Juba lapsena olin püsimatu ja armastasin iseseisev olla. Ühel järjekordsel lasteaia päeval otsustasin, et aitab juba küll lasteaias olemisest ja jalutasin koju. Kodus ootas mind ees suur kiusatus. Teadsin, et ema hoiab kõrgel köögikapis kommi. Loomulikult ei olnud mul mahti oodata, millal ema töölt koju jõuab ja kuna olin salaja lasteaiast koju tulnud, siis tundus loogiline, et hea käitumise eest mulle kommi õhtul ei jagata. Nii ma siis ronisin toolile ja sealt edasi kapi äärele, ajasin varbad ja käed pikaks, hetkel mil oleksin peaaegu kommikotini küündinud, kukkusin koos köögikapi ja seal olevate nõudega põrandale.  Samal hetkel tuli koju ka ema, leides mind kapi alt ainult pea välja paistmas. Kuna ehmatus oli emale suur, siis riielda ma ei saanud, aga edaspidi jäi kommikott alumistele kapiriiulitele, et väike Alis õpiks kiusatustele “ei” ütlema.

Lastega töötamise juures meeldib mulle, et iga päev on eriline ja erineb eelnevast. Lapsed oma siiruse ja tingimusteta armastusega pakuvad meelerahu ja tunde, et kõik on võimalik, kui ainult ise uskuda. Pealegi on ilus unistada, et kunagi võin olla kellelegi soe mälestus lapsepõlvest.


Carmen Antonova (lapsehoolduspuhkusel)
Tuulekalli õpetaja
Lasteaias ei ole ma käinud, oma lapsepõlve veetsin ma õega koos olles. Lapsepõlvest mäletan, et oskasin enda arvates väga palju võõrkeeli:). Mulle meeldis neid keeli õpetada ka oma õele. See nägi välja nii, et mõtlesin mingi suvalise sõna ja riigi ise välja ja laususin need õele. Tema muidugi soovis õppida, kuid enam ei kõlanud see nii nagu esimest korda lausudes. Ja üsna varsti oli selge mu keeleoskus:).

Lastega tegelema sattusin tänu sõbrannale, kes kutsus mind asendusõpetajaks. Sealt alates olen tahtnud tegeleda lastega. Mulle meeldib mu töös see, et päevades ei ole rutiini. Iga päev erineb eilsest ja homme pole see, mis oli täna. Lapsed on siirad.

Heilika Kütt
Lillekalli õpetaja

Kõik minu lasteaia mälestused on seotud teiste lastega. Eriti erksalt on meeles poiss Nuki, kes minu arvates elaski lasteias. Hommikul oli ta alati enne mind kohal ja kui mina õhtul koju läksin, jäi tema lasteaeda. Aga Nukiga oli lõbus! Ka tema ei maganud lõunaund ning vaiksel tunnil sai igasuguseid põgenemisplaane väljamõeldud ning valjuhäälselt ka kaaslasi sellest teavitatud. Tegudeni ükski plaan muidugi ei jõudnud, sest sisimas olime me ühed väikesed argpüksid, kes peale õhtuoodet truult emmet-issit järgi ootasid.
Töö lastega meeldib mulle eelkõige seepärast, et ma saan olla see, kes ma olla soovin. Ma soovin uskuda, et maailm on tore koht, täis avastusi, siirust ja kõike põnevat. Ma soovin kuulda naeru ja rõõmu enda ümber. Ja tihtipeale on just lapsed need, kes seda kogu selles hallis maailmas pakkuda suudavad."

Kätlin Kolk
Lillekalli õpetaja
Olin kuue-aastasena külas oma vanemal õel ja jäin mingiks ajaks üksi. Küsisin eelnevalt õe käest, nähes kausitäit lehmakomme- kas ma võin ka kommi võtta. Õde vastu, et ikka võin, aga et ma kõiki ära ei sööks- talle võiks ka ikka ühe kommi jätta. No ma siis jätsingi- selle ühe. Teisel korral õel külas olles enam kommi ei olnud, aga oli suhkrutoos- õunakujuline. Hmm, küll maitses hästi. Koju tulles kui õde nägi tühja suhkrutoosi, vaatas mulle pahaselt otsa ja küsis: ” Kui mitu kilo peab ostma suhkrut, et ka kohvi sisse jätkuks ?” Ja maiasmokk olen ma siiani, ainult suhkrut ma toosist enam ei söö :)

Kinkides lapsele oma naeratuse, võidan tema südame. Olles võitnud südame, kingib laps mulle oma naeratuse. Mulle meeldib naerda ja naeratada. Ja nii tore on vaadata, kui ka väikestel inimestel silmad säravad ja suu on naerul. Avastada maailma koos lastega, see teeb rõõmsaks :) 

Margarita Morozova
 Vikerkaarekalli õpetaja (ingliskeelne hoiurühm)

I love helping children and their families. Although, we teach children to read, speak and help them in discovering this world, we also learn from the children we are working with everyday. I'm convinced that children have some amazing qualities not every adult has. I appreciate their honesty, creativity, flexibility and endless energy. I also love that working with children provides much scope for the imagination. Therefore, children learn by example which helps me be a better person. It motivates me to work on myself more and more everyday, because when they see us acting in a good or bad way, they can also start acting the same. I find it nice to think that I can be a good example for them and share my knowledge with them. Since children are very curious and ask a lot of questions, I love finding answers for them, getting to know new things myself.


Moreover, I'm very grateful to know I can help children feel happier and  stronger and it's a pleasure for me to see the progress they have made and think how I could help them further.


Abiola  Bankole
Vikerkaarekalli õpetaja (ingliskeelne hoiurühm)

One of the luckiest things that have happened to me is having a happy childhood and a good home. I grew up with different kids and played lots of games such as the sand play, roleplay etc.
Growing up as the first child, I was always helping my siblings and other younger children with their school work. I even went as far as organizing engaging activities for children every summer break. Some older adults nicknamed me as “Teacher”. Naturally, I am passionate about teaching because I enjoy impacting knowledge in young children. I studied early childhood education at the university and I have over three years teaching experience.
My goal is to contribute to the development of children to being intellectual and social adults. 
 I have always had a dream of practising as international educational expert, and I see this opportunity as a dream come true.


 Mégane Courivaud

Värvikalli (prantsuskeelne hoiurühm)

For me working with the kids is a gift. I can keep a part of my childlike manner playing with them. As a French teacher it is a pleasure to teach my mother language. It is even more a pleasure to teach it to the children. The children enjoy to learn a language by playing and I love to see that. They will sing, play, speak, and do many other activities in French. Learning and playing at the same time is the best method ever!
          During my childhood I loved to pretend being a teacher and my teddy bears were my pupils. Now it is real, I am a teacher and my pupils are no more my teddy bears.    

          Through the games, the children find what they like and what they dislike. When they will find a favorite activity or a game, I will encourage them. It is our job to guide and support them in all circumstances.


Sirly-Eneken Praun
muusikaõpetaja
Mäletan, et ükskord said meil sõbrannaga sukkpüksid pisut mustaks põlve pealt ja siis me otsustasime plekid eemaldada. Ikka selleks, et emme õhtul tähele ei paneks. Paraku märkasid meie emmed ikka, sest plekieemaldusvahendina kasutasime kääre. Siis meenub mulle, kuidas ühel uneajal oli mul kaasas üks väike sametine mängujänes. Jänesel oli selja pealt karv pisut lahti ja nii ma siis “puhastasin” teda terve uneaja. Õhtul kui ema järgi tuli, olin nii õnnelik ja uhke olnud: “et näe emme, kui puhas jänku”. Sametkihi olin täielikult pealt eemaldanud, ainult emme ei suutnud kuidagi mu rõõmu jagada.

Lastega töötamine pakub igasse päeva palju rõõmu ja võimalust tunda end ka ise taas lapsena. Nagu on kirjutanud Francis Thompson inglise luuletaja: “Laps olla see tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema”.

Kaidi Hallik
psühholoog
Enda lasteaia ajast on mul kõige magusamad mälestused seotud muusikatundidega. Peale trianglimängu ja kastanjettidega klabistamise sai nendes tundides mõnikord harva ka tantsida. Repertuaar oli küll minu mäletamist mööda veidi piiratud ja peale „Kaks sammu sissepoole” muud ei meenugi, kuid see ei olnud üldse tähtis – tants oli tants ja tantsida mulle meeldis väga J. Kuna psühholoogina ma tean, et inimese huvid ja anded avalduvad sageli juba väga varases eas, siis ei imesta ma ka selle üle, et naudin tantsimist ka nüüd, aastakümneid hiljem.

Ka minu töö laste ja nende vanematega on suunatud varasele märkamisele. Oma lapse arengus nii tugevusi kui ka arenguvõimalusi märgata saab eeskätt lapsevanem, kuid ka mina psühholoogina saan vanemale oma tähelepanekutega abiks olla. Oma igapäevatöös laste ja emade-isadega naudin võimalust aidata lapsevanemal sisse viia väikseid positiivseid muutusi, mis võivad omada suurt mõju kogu pere emotsionaalsele heaolule.

Liis Viin
haridustehnoloog
Mina mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas ma 4-5 aastasena käisin peenarde ja põldude pealt musti sipelgaid otsimas (punased sipelgad olid minu arvates pahad ja mustad head). Seal olid nende käigud ja rajad. Smuugeldasin toast neile toiduks suhkrut ja saia. Vedasin puulehti ja väikeseid leherootsusid, millele nad mulda vedasid ning elamist ehitasid. Ja nii käisin suvel iga päev neile materjali ja toitu viimas ning arhitekti mängimas.
Pean vajalikuks, et lapsed oskaksid  info-ja kommunikatsioonitehnoloogiat kasutada eesmärgipäraselt ja õpetajad saaksid mitmekesistada selle abil õppetegevusi.


Õie Rosme
perenaine











Svetlana 

majahaldjas

Carol Tarre
direktor (lapsehoolduspuhkusel)
Minu lapsepõlve iseloomustab lause, et süda hell ja silmad märjad ning mingil juhul ei tohtinud püksipõlved ega käed mustaks saada. Kui olin 5-aastane, siis minu vanemad ostsid kööki uued kardinad. Nähes neid akna ees, hakkasin suure häälega nutma ja korrutasin, et „Nii ilusad kardinad, nii ilusad kardinad“! Ema ja isa see väga ei üllatanudki, sest emotsioone ning pisaraid jagus kenasti igasse päeva.

Lapsed on mulle õpetanud, et päeva heategu võib olla ka see, kui aitad ühe pisikese lepatriinu liinibussist tagasi loodusesse, pisiasjades meie ümber on ilu ja armastus. Nii on ka minu suurimaks innustuseks laste naer ja kallistused.

Signe Suurväli
tegevjuht
Vanasti ei olnud lasteaiad sugugi nii turvalised paigad kui tänapäeval. Kui mina käisin veel lasteaias, oli minu vend juba koolipoiss ja sai peale tunde rattaga ringi sõita. Ühel päeval tekkis tal mõte, et mis see õdegi seal lasteaias nii kaua peab olema. Olime parajasti teiste lastega õues mängimas, kui nägin oma venda aia taga. Aia sees oli just parasjagu nii suur auk, et mina mahtusin sealt ilusti läbi ja vend päästiski mind vabadusse. Muidugi tuli sellest pärast suur pahandus nii lasteaias kui kodus. Aga tore mälestus jäi alles.Lastega töö on kõige tänuväärsem töö, mida võib ette kujutada.

Lasteaed annab lapsele esimese kogemuse kollektiivis tegutsemisest ja kui see kogemus on positiivne, luuakse alus tugeva isiksuse kujunemiseks.