Meie inimesed
Direktor
Minu lapsepõlve iseloomustab lause, et süda hell ja silmad märjad ning mingil juhul ei tohtinud püksipõlved ega käed mustaks saada. Kui olin 5-aastane, siis minu vanemad ostsid kööki uued kardinad. Nähes neid akna ees, hakkasin suure häälega nutma ja korrutasin, et „Nii ilusad kardinad, nii ilusad kardinad“! Ema ja isa see väga ei üllatanudki, sest emotsioone ning pisaraid jagus kenasti igasse päeva.
Lapsed on mulle õpetanud, et päeva heategu võib olla ka see, kui aitad ühe pisikese lepatriinu liinibussist tagasi loodusesse, pisiasjades meie ümber on ilu ja armastus. Nii on ka minu suurimaks innustuseks laste naer ja kallistused.
Tegevjuht
Vanasti ei olnud lasteaiad sugugi nii turvalised paigad kui tänapäeval. Kui mina käisin veel lasteaias, oli minu vend juba koolipoiss ja sai peale tunde rattaga ringi sõita. Ühel päeval tekkis tal mõte, et mis see õdegi seal lasteaias nii kaua peab olema. Olime parajasti teiste lastega õues mängimas, kui nägin oma venda aia taga. Aia sees oli just parasjagu nii suur auk, et mina mahtusin sealt ilusti läbi ja vend päästiski mind vabadusse. Muidugi tuli sellest pärast suur pahandus nii lasteaias kui kodus. Aga tore mälestus jäi alles. Lastega töö on kõige tänuväärsem töö, mida võib ette kujutada.
Lasteaed annab lapsele esimese kogemuse kollektiivis tegutsemisest ja kui see kogemus on positiivne, luuakse alus tugeva isiksuse kujunemiseks.
Kätlin Kolk
Tuulekalli hoiurühma õpetaja
Olin kuue-aastasena külas oma vanemal õel ja jäin mingiks ajaks üksi. Küsisin eelnevalt õe käest, nähes kausitäit lehmakomme- kas ma võin ka kommi võtta. Õde vastu, et ikka võin, aga et ma kõiki ära ei sööks- talle võiks ka ikka ühe kommi jätta. No ma siis jätsingi- selle ühe. Teisel korral õel külas olles enam kommi ei olnud, aga oli suhkrutoos- õunakujuline. Hmm, küll maitses hästi. Koju tulles kui õde nägi tühja suhkrutoosi, vaatas mulle pahaselt otsa ja küsis: ” Kui mitu kilo peab ostma suhkrut, et ka kohvi sisse jätkuks ?” Ja maiasmokk olen ma siiani, ainult suhkrut ma toosist enam ei söö.
Carmen Antonova
Tuulekalli hoiurühma õpetaja
Lasteaias ei ole ma käinud, oma lapsepõlve veetsin ma õega koos olles. Lapsepõlvest mäletan, et oskasin enda arvates väga palju võõrkeeli. Mulle meeldis neid keeli õpetada ka oma õele. See nägi välja nii, et mõtlesin mingi suvalise sõna ja riigi ise välja ja laususin need õele. Tema muidugi soovis õppida, kuid enam ei kõlanud see nii nagu esimest korda lausudes. Ja üsna varsti oli selge mu keeleoskus.
Lastega tegelema sattusin tänu sõbrannale, kes kutsus mind asendusõpetajaks. Sealt alates olen tahtnud tegeleda lastega. Mulle meeldib mu töös see, et päevades ei ole rutiini. Iga päev erineb eilsest ja homme pole see, mis oli täna. Lapsed on siirad.
Karit Mattis
Kuukalli õpetaja
Olen terve oma lapsepõlve elanud maal. Kogu mäng hommikust pimedani, toimus õues. Mitte kunagi ei mänginud ma üksi, kuna kõik küla lapsed olid ühiselt alati tegutsemas.
Olin umbes 4-aastane, eesti krooni aeg oli just alanud. Otsustasin, et tahan poodi minna. Teadsin täpselt, kus karbis ema ja isa raha hoiavad. Võtsin karbist kaks raha: 100 ja 2 kroonise. Sättisin end uhkelt riidesse, raha asetasin käekotti ja sammusin poe poole.
Jõudsin poodi, asetasin raha letile ja palusin kogu raha eest nätsu.
Külapoes oli müüjaks meie tuttav, kes muidugi kogu raha eest mulle nätsu ei andnud. Sain vaid ühe pisikese närimiskummi.
Õhtul koju jõudes, kuulsin kuidas üks tuttav onu oli mind poes näinud ja minu isale teatanud kogu loo, ise veel lausudes "Küll teil on rikas tütar, kes 102 krooni eest poest nätsu ostma läheb".
Mind ootas kodus minu esimene koduarest.
Iseseisev tüdruk vastutas oma tegude eest.
Mulle meeldib pakkuda lastele tegevusi, mis teevad neid rõõmsaks. Positiivsus ja naer on igapäevased kaaslased. Tean, et inimlikke väärtusi lastele edasi kandes, saan olla pisike osa lapse isiksuse kujunemisel, kes ühel päeval lasteaia radadelt tuulde lendavad, et julgelt oma elus uusi uksi avada.
Kadi Altmäe
Kuukalli õpetaja assistent
Olin ilmselt 4-aastane, kui vanavanaema juures heinamaal rõõmustasin, et külla tuli kuretoon. Lasteaias sain selgeks, et tegemist oli siiski toonekurega. Lasteaeda ma armastama ei hakanud, meeldis ikka maal ja looduses viibida.
Annika Raidsalu
Kuukalli õpetaja assistent
Minu üks eredamaid mälestusi on pärit lasteaia ajast. Mäletan hästi, kuidas õppisime rahvatantsu ja sai käidud ka suurel tantsupeol. Oi kui uhke ma olin oma rahvariiete üle! Neid ei raatsinud ma ka peale peo lõppu ära võtta ja neid pidid nägema kõik teised hoovi lapsed. Aastad hiljem leidsime emaga poest sellest tantsupeost postkaardid, kus peal olin ka mina. See pilt on siiani kalliks mälestuseks. Rahvatants ja rahvarõivad on mulle südamelähedased ka praegu.
Äratundmine, et tahan töötada lasteaias tuli siis, kui enda lapsed olid lasteaia east välja kasvanud. Mulle meeldisid nende tegemised, peod ja õppekäigud lasteaias. Nii otsustasingi 17a tagasi teha kannapöörde kaubandusest ja asuda tööle lasteaeda, kus saan väikesi inimesi õpetada, lohutada ja aidata.
Päiksekalli õpetaja
Kui mõelda lapsepõlve peale, siis tegelikult ega minuga just lihtne polnud. Olin väliselt pisikest kasvu, suurte silmade ja imeliste lokkis juustega plika, mistõttu ekslikult arvati, et olen ju väike ja rahulik. Välise kesta all peitus aga tegelikult tõeliselt isepäine Röövlitütar Ronja, kes ei püsinud pudeliski paigal. Sellega meenubki seik, kuidas ühel eriti igaval lasteaiapäeval otsustasin õues olles end kiviaia vahelt läbi kaevata ja lihtsalt koju jalutada. Rõõm osutus aga üsna üürikeseks, sest koju jõudes ootas ukselävel ema, kes ei olnud kohe üldse rõõmus minu kojutuleku üle.
Madelein Sääs
Päiksekalli õpetaja assistent
Anna Lee Schiff
Päiksekalli õpetaja assistent
Helen Reilson
Tähekalli õpetaja
Varases lapsepõlves olin ma väga tragi ja abivalmis neiuke. Mulle meeldis väga oma vanemaid lihtsamates majapidamistöödes aidata ning see abivalmidus kandus edasi ka lasteaeda. Kui esimest päeva lasteaeda läksin, olid kasvatajad mu käitumisest väga üllatunud. Kuna olin nii kasvu kui käitumise poolest omaealistest ees, siis kippusin endast väiksemate eest hoolitsema, neid aitama ja õpetama. Sain vaid nädalake kõige nooremate rühmas käia, kui tehti otsus, et ma olen nende pisikeste kõrval liiga tragi ja asjalik ning mind tõsteti järgmisesse rühma ning sinna sobisin ma paljuparemini. Arvan, et see varajases lapsepõlves kogetud nooremate laste eest hoolitsemine on mõjutanud ka minu praeguseid valikuid.
Kuni täiskasvanuikka jõudmiseni on mulle alati meeldinud lastega tegeleda – nendega mängida, neid abistada ja õpetada. Mulle meeldib laste siiras rõõm ja ausus ning tunnen alati nende üle suurt uhkust, kui mõni neist on tänu minule midagi uut õppinud. Pärast nädalavahetust on nii mõnus jälle lasteaeda tööle minna, kui tead, et sind ootab ees terve rühmatäis särasilmseid ja naerusuised poisse-tüdrukuid, kes hea õnne korral mulle kallistusi jagavad.
Armastan oma tööd just selle tõttu, et lastega koos olles on võimalik viibida igasugustes võlumaailmades ning muutuda vastavalt olukorrale kas võluriks, kunstnikuks, teadlaseks või hoopis maadeavastajaks. Lasteaias tunnen, et olen õiges kohas.
Anett Mill
Tähekalli õpetaja assistent
Minu lapsepõlve parimad mälestused on vanaema ja vanaisa juurest Porkunist. Enamus suved ma seal veetsin ja see oli nii mõnus! Kuna väike rohenäpp olen ma alati olnud, siis minu töö oli igal hommikul kell 7.30 avada kõikide majaelanike kasvuhooned ja mulle nii meeldis see. Olin kella täpsusega iga päev üleval ja öösärgi väel oma ametit täitmas nagu kord ja kohus. Ja ohh seda õnne, kui veel aiamaal sai abistada taimede kastmisega, silkasin nagu noor jänku ise poolenisti porine ja märg, aga see mind ei heidutanud, õhtul vanni ja puhaste linade vahele :)
Lapsi ja nendega tegelemist olen ma armastanud juba väikesest peale. Ilmselt ka sellest ajast on mul väga hea side nendega. Ma arvan, et tükike lapsemeelsust on meis kõigis. Olen õnnelik, et saan lastega toredaid tegevusi teha, neile uusi ja huvitavaid asju õpetada ja näha nende väikestes silmades ja naerusuudes, et meil koos on tõesti lahe!
Heli Kallip
Tähekalli õpetaja assistent
Lapsepõlvest meenub aeg kui olin umbes 4-5-aastane. Elasin maal ning lähinaabruses ei olnud tüdrukuid kellega mängida, igavusest jooksin aina vendade või isa sabas, mis oli nende jaoks päris tüütu. Isegi lasteaias minu rühmas oli vaid neli tüdrukut, ülejäänud kõik
poisid-seetõttu mängisin tihti poiste mänge.
Kord ei andnud ma kellelegi rahu, aina tüütasin ja mangusin, et vanemad ostaksid mulle konstruktorikomplekti. Lõpuks peale pikka nuiamist viis vanem vend mu rattaga
külapoodi, kus sain ise omale kopikate eest konstruktori osta. Mäletan veel, et kartsin seda müüjatädi, ise aga olin väga uhke oma esimese ostu üle. Kodus oli mitmeks päevaks rahu ja vaikust, sest tegelesin oma konstruktoriga.
Lasteaias töötades meeldib mulle väga lastega vestelda, kuulata nende arvamusi ja arutadapõnevaid teemasid. Lapsed on oma tegemistes alati siirad, avameelsed, ausad ja kriitika vabad. Olen alati arvanud, et me kasvame koos lastega, oleme kaasteelised ühisel teekonnal ning saame oma kogemusi ja oskusi üksteisega jagada. Mina võin julgelt öelda, et minu arvates on maailma parim töö just selline kuhu sind alati oodatakse ning võetakse vastu suure naeratuse ja soojade kallidega.
Terje Tenso Pilvekalli õpetaja
Väikese tüdrukuna olin veendunud, et luuaga saabki lennata. Volbriööl luuaga mitmeid tiire ümber maja joostes ja erinevaid võlusõnu lausudes oli pettumus üpris suur, kui õhku ma ei tõusnudki. Sellegi poolest arvasin edasi, et luuaga saab lennata, tuleb vaid leida õige luud ja harjutada võlusõnade lausumist.
Mulle meeldib lastega töötamise juures see, et kuigi sa annad neile väga palju oma energiat, saad sa selle mingil hetkel alati topelt tagasi. Töö paberitega minule midagi seesugust ei pakuks. Laste jaoks ei ole olemas ainult seitset maailmaimet vaid on seitse miljonit. Neid imesid koos nendega avastada on ülimalt tore ja ainult puhas rõõm. Mulle meeldib, et lapsed aitavad meil hoida silmad lahti.
Pilvekalli õpetaja assistent
Tuçe Anderson
Pilvekalli õpetaja assistent
Värvikalli õpetaja
As far as I can remember, I have always found a great interest into teaching. When I was young I would play teacher with my toys and spend a lot of time picturing myself as a god teacher.
I also always have appreciated very much spending time with kids. I love their enthusiasm, their spontaneity, their will to always discover new things and their ability to learn things so fast. After my Bachelor’s degree in English literature and civilization, I went to the USA in order to be an intern student in a French immersion elementary school. This experience was truly amazing and combined all my passions: English and French languages, children, teaching and living abroad. This is when and where I understood I was on the right path and that I should choose a Master’s that would fit all those passions of mine. This is how two years later I graduated in Didactic of Languages. I was more than ready to teach languages and mostly French to foreigners. Since then, I never stopped travelling and discovering about new cultures and languages: Greece, Russia and now Estonia.
I am very happy to have found a place such as Kalli-kalli that promotes international relationships, tolerance, good spirit and great team work.
Värvikalli õpetaja assistent
Johanna Eendra
Muusikaõpetaja
Lapsepõlvest mäletan palju oma muusikaliste eeskujude matkimist. Võisin olla 5-6 aastane kui panin endale kodus selga tüllseeliku, pähe ujumismütsi ning millegipärast tundsin, et just nii olen Vanilla Ninja liige. Samamoodi laulsin Nexuse laule hingestatult, ise ei saanud veel aru, millest sõnadki räägivad. Nii ma siis peegli ees või kui külalised külla tulid, esinesin. Lasteaia ajal olin ma ka suur Pipi Pikksuka fänn ja käisin mõned korrad lasteaias Pipiks riietatult, tedretähnid põskedele joonistatud. Olin samas ka üsna arg laps ja kui keegi minu väljanägemisele nendel päevadel tähelepanu pööras, tundsin millegipärast suurt ebamugavust.
Lastega töötamises on nii palju puhast rõõmu, neid jälgides tuleb endalgi meelde, et rõõmu saab ja tulebki tunda ka kõige pisematest asjadest. Muusikatundides on nii lahe näha, kui kiiresti lapsed õpivad. Näiteks ma imestan väga tihti, kui hästi neile vastõpitud laulu sõnad on pähe jäänud ja liigutused külge hakanud. Nendel hetkedel ma tunnen nii suurt rõõmu ja uhkust ning mõtlen, et on ikka lahe töö küll.
Kaidi Hallik
Enda lasteaia ajast on mul kõige magusamad mälestused seotud muusikatundidega. Peale trianglimängu ja kastanjettidega klabistamise sai nendes tundides mõnikord harva ka tantsida. Repertuaar oli küll minu mäletamist mööda veidi piiratud ja peale „Kaks sammu sissepoole” muud ei meenugi, kuid see ei olnud üldse tähtis – tants oli tants ja tantsida mulle meeldis väga J. Kuna psühholoogina ma tean, et inimese huvid ja anded avalduvad sageli juba väga varases eas, siis ei imesta ma ka selle üle, et naudin tantsimist ka nüüd, aastakümneid hiljem.
Ka minu töö laste ja nende vanematega on suunatud varasele märkamisele. Oma lapse arengus nii tugevusi kui ka arenguvõimalusi märgata saab eeskätt lapsevanem, kuid ka mina psühholoogina saan vanemale oma tähelepanekutega abiks olla. Oma igapäevatöös laste ja emade-isadega naudin võimalust aidata lapsevanemal sisse viia väikseid positiivseid muutusi, mis võivad omada suurt mõju kogu pere emotsionaalsele heaolule.
Olha Zhanai
Perenaine
Svetlana Bajura
Majahaldjas
Fotode autorid: Marit Karp, Margarita Marozova ja Taavi Leppiman